Istun kenal, natuke tuulisel, kuid päikeselisel hommikul ühes pisikeses brasserieś rue de Lac´i tänavanurgal. Mitte just väga kaua tagasi ärganuna, on mul veel uni silmis, kuid toredate vuntsidega kohvikuteenindaja poolt valmistatud kohv, on tasapisi uue päeva algust loomas. Hea on istuda, ilma, et oleks kiire, peaks kuhugi ruttama, või et keegi minust midagi sel hetkel sooviks. Isegi ei tule meelde telefoni võtta ja uudisvoo ning sotsiaalmeedia kiirtarbimise taustal kindlasti ka töömeili kiigata. Ma istun seal ja vaatan tänaval ringi sagivaid inimesi, kes kiirustab tööle, kes viib kaupa, kes jalutab kohtumisele, kes aga lihtsalt kohviku tagauksel oma väikest suitsupausi teeb. See on hulga inimeste virrvarr, läbisegamini signaalitavate pisikeste autodega. Lihtne oleks defineerida seda inimeste sagimist lihtsa ja anonüümse inim-massina, niiöelda halli massina, nagu seda võib näha Moskva lõpututesse sügavustesse kulgevatel metroo treppidel, kogemata ega nägemata ühtegi nägu, detaili või üksikasja, mida hiljem meenutada. Kuid miski selles sagimises siin Pariisi tänaval haarab mu silma. Miski, mida ma veel ei taju, kuid mille nägemine mu meeli hellalt paitab. Justkui spas lesides ning nautides oma massaazi protseduuri, mille taustal kõlamas rahustav meeleolumuusika. Mulle meeldib see vaatepilt. Ühel hetkel mõistan et, olgugi, et seal on palju erinevaid inimesi korraga, näen ma neist justkui igaüht, individuaalselt ja detailselt. Aga miks see nii on? Seal hallis metroojaamas olles ei leia ma ühtegi nägu oma mälusopist, siin aga vaatan pea iga mööduvat inimest justkui seisaks ta mu ette ja tutvuks minuga. Mis neid kahte asukohta, ja neid inimesi eristab. Miks ma näen ühte, ja ei näe teist? Need inimesed siin Pariisi tänaval on kõik ilusad, säravad, väljapeetud, väärikad. Nad on värvilised, samas klassikalised ning meie soorollle väärikalt esiletoovad. Mehed on eranditult triiksärkides või töövormides, kandmas pinsakuid või viisakaid pealiskampsuneid. Naised eranditult kleitide, seelikute või kostüümidega. Seda on ilus näha. Inimesed on riietatud soliidselt, väärikalt! Just sel hetkel tabab mind mõte: „nojah, see on ju moe pealinn... Sellepärast Pariisi selliselt ju nimetataksegi“. Liigume hubasest Pariisi kohvikust nüüd Milanosse oma mõtetes. Sama effekt. Inimesed on ilusad ja värvilised. Ja teadmata nende kõikide inimeste tausta, ühendab neid kõiki üks ühine muutuja – riietus. Kas riietus on see, miks mind märgatakse, või on ju see ikkagi minu särav persoon ja iseloomuomadused, miks inimesed minuga röömuga kohtuda soovivad?. Jah, võibolla meeldibki inimestele mu persoon, aga kindlasti ei märka nad seda kaugelt kohvikuterassilt oma hommikukohvi juues, ilma riietuseta, mille otsustasin hommikul selga panna. Siia võib tuua hea võrdluse, miks "STOP!" Märk on punane! Selleks, et see püüaks tähelepanu, olete ilmselt nõus minuga. Mehed, paigutage nüüd oma peas suurde rahvamassi, sinna samasse Moskva metroosse üks punases kleidis naine, või naised, kes te siia blogilehele jõudsite, asetage sinna samasse metroo trepi lõppematusse inimjadasse üks säravsinises või miks mitte, hoopis valges ülikonnas mees. Püüab tähelepanu? Pigem mõjub nagu STOP! märk liikluses. Ükskõik kui kiire teil on, te peatute ja vaatate, tahate või mitte. Muidugi vaatate, mina ka vaatan! Vaatan, sest see eristub, vaatan sest meeldib. Kas see kõik on juhuslik? No, see, et sel hetkel, see naine punases kleidis teie tähelepanu võitis? Õige vastus – Kindlasti mitte! Ta riietas end, sest tal on eesmärk, välja paista, tal on austus enda vastu, lugupidamine oma olemise ja eksistentsi suhtes. Ta riietusselliselt, sest ta tahtis. Miks punane ja millistel eesmärkidel, sellest saate lugeda mu teistest postitustest. Kuid tuleme tagasi tänase jutu püändi juurde. Võiks ju vabalt vastu väita, et loomulikult punane ja valge tavalises tänavapildis tõmbab tähelepanu. Olgu, olen nõus. Paneme meie metroopaarile selga, mehele ilusa halli ülikonna ja naisele tumesinise pükskostüümi. Mis juhtus? Jälle eristasite te nemad kaks seal metrootrepil ning nad jäid teile meelde. Jaa...., vastus on JAH. Miks? Sest nad on silmapaistvad. Riietus, see, kuidas sa otsustad hommikul kodust välja minna, annab väga palju infot selle kohta, milline on sinu läbisaamine iseendaga. Kas sa hoolid endast? Milline on sinu iseloom? Millised on sinu harjumused, väärtused? Selle punkti juures ütlevad paljud, et riietus ei ole üldse oluline. Kindlasti ei ole see oluline, kui te ei soovi meelde jääda. Ma küsiksin nüüd uuesti nende käest, kes eelnevalt väita soovivad: „Kas sulle meeldis see punases kleidis naine või ülikonnas mees seal metrootrepil“? Noogutad mõttes...? Ikka noogutad :))) Nüüd aga küsimus, kas tema sind ka nägi ja märkas või jäid talle meelde? Äkki jäid sa hoopis nähtamatuks? Nähtamatu olla on ka vägagi aksepteeritav ja kohati isegi valjalik, aga ehk isegi mõnikord kohustluslik. Olete mõelnud, miks töömehed, kes tööriideid kannavad on nähtamatud? Sõdurid on varjatud oma kamoflaašiga selleks, et jääda vaenlase eest varjatuks. Korduvalt on läbi viidud teste, kus tööriietes inimesed saavad ilma suurema vaevata sisse kontoritesse, viies siis sealt ära einevaid asju, ilma et keegi neid kõnetaks või midagi märkaks. Nad on justkui nähtamatud teistele inimestele, teises keskkonnas. Minu lugupidamine töömeeste ja naiste osas on kõrge, loomulikult on igal riietusel otstarve, kuid siinses kontekstis on oluline teadmine, et riietuse valik liigitab sind ühte või teise kategooriasse. Ja see sama tõde kehtib igal ajahetkel, igas eluetapis. Ka siis, kui me ainult vaba-aja riietust valime. Seega, kas kohvikusse minna esimesele kohtumisele väljaveninud t-särgis on see riietus ja sõnum, mida oma potensiaalsele uuele partnerile edastada soovime? Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Meie inimestena oleme oma alateadvuses siiski üsna pealiskaudsed ning esmalt kasutame oma nägemismeelt, otsustamaks mis meile meeldib ja mis mitte. See milline sa oled alasti oma sisemiste annete ja väärtustega ilmneb alles peale esmapildi analüüsi. See millise esmamulje sa endast jätad oma valitud riietusega, otsustab selle, kas sa jääd silma. Me kõik soovime eristuda ja saada tähelepanu, sest alasti olles oleme kõik ühesugused! Pakend müüb!
Comments