Ma olen lihtne inimene, pärit lihtsast töölisperest, kellel polnud palju, aga oli kõik. Kõik? Kuidas kõik. Mis sul siis oli, kui sul polnud palju? Kui ma väike mees olin, kes oma kõverate jalgadega usinasti ringi pläterdas mööda Lasnamäe, uusarendusele kohaselt, kidura, hoolitsetud loodusrikkusega külmas ja kivises paigas. Kus maastik vaheldus ehitusjäätmete, lopsakalt vohavate nõgesetihnikute ning rakvere raibete lummava iluga ( kollaste õitega umbrohi, mille meeldiv kõrvaltoode on väikesed seemned, mida saab pastakatoru abil kenasti naabripoisile salamisi pihta lasta), pikitud täis üksikute õrnade kaseistikutega. Jah, eks see keskkond oli nagu oli, ühelt poolt uus ja moodne, teisalt aga vana sõjaväe lennuväli. Mänguasju eriti palju ei olnud, aga mis oli, oli pall. Mitu palli. Ja alati paistis päike! Jah, just, alati, sest kõik need päevad mis täna meeles on sellest ajast, siis alati oli päike. Selle kõige laiemas tähenduses. Õues oli soe ja päikseline ja väikese poisi sisemuses oli päikene, siiras elurõõm ja tahe teha kõiki neid asju, mis pähe tuli.
top of page
bottom of page