top of page

Kuidas karupoeg õpib puuotsa ronima?

Ma olen lihtne inimene, pärit lihtsast töölisperest, kellel polnud palju, aga oli kõik. Kõik? Kuidas kõik. Mis sul siis oli, kui sul polnud palju? Kui ma väike mees olin, kes oma kõverate jalgadega usinasti ringi pläterdas mööda Lasnamäe, uusarendusele kohaselt, kidura, hoolitsetud loodusrikkusega külmas ja kivises paigas. Kus maastik vaheldus ehitusjäätmete, lopsakalt vohavate nõgesetihnikute ning rakvere raibete lummava iluga ( kollaste õitega umbrohi, mille meeldiv kõrvaltoode on väikesed seemned, mida saab pastakatoru abil kenasti naabripoisile salamisi pihta lasta), pikitud täis üksikute õrnade kaseistikutega. Jah, eks see keskkond oli nagu oli, ühelt poolt uus ja moodne, teisalt aga vana sõjaväe lennuväli. Mänguasju eriti palju ei olnud, aga mis oli, oli pall. Mitu palli. Ja alati paistis päike! Jah, just, alati, sest kõik need päevad mis täna meeles on sellest ajast, siis alati oli päike. Selle kõige laiemas tähenduses. Õues oli soe ja päikseline ja väikese poisi sisemuses oli päikene, siiras elurõõm ja tahe teha kõiki neid asju, mis pähe tuli.

Mainisin ennist just ehitusjäätmeid, jaa, ja neid oli palju. Suure mulla ja prahihunniku koos teravate kivilahmakatega, mis olid paesest maapõuest välja lõhutud, vedelesid tuima ükskõiksusega laiali kõikjal. Mis me siis tegime? Vältisime neid? Loomulikult.... mitte! Me ronisime nende otsas iga päev, või vähemasti nendel päevadel, kui me ei mänginud palli või ukakat. Kas see oli ohtlik? Loomulikult! Tänasesse arusaamade ja hoiakute vaatesse tuues oli see lubamatult eluohtlik keskkond, milles lapsed kindlasti viibida ei või. Aga, mis me saime sellest kivihunnikust, nõgesemerest ja rakvere raibete kollastest aasadest? Oskuse. Või parem ütlen kohe, et väga palju oskuseid. Tasakaalu, ohutunnetuse, osavuse, hindamisoskuse, motoorilise võimekuse, lihased, hea isu ning tohutu elamuse ( dopamiini laksu) läbi rahulolu tunde, teadmisest, et mind ei leitudki üles, sest oskasin end kõige paremini pöösastes varjata, või et suutsin teha valmis onni, mida isegi rivaalitsevate venepoiste loobitud suured kivid katki ei teinud.Väga palju seiklusi, mida täna oma lastele edasi anda. Me ronisime puuotsa, millel allpool oma pooleteise meetri jagu ühtegi oksa polnud. Kasutasime oma pead ja tegime end pikemaks sõbra abil, talle turjale ronides ja käe ulatades. Me olime loovad, selle kõige tähenduslikumas tipus olles. Või batuut. Batuudiks oli kuhi madratsite seest välja põlenud, roostetanud vedrusisusid. Nende peal põrkasid poisid ja tüdrukud kenasti ja pikalt. Seal oli miljon võimalust end vigastada, kuid soov hüpata oli sellest alati tugevam, ka siis kui olime haiget saanud. Soov mängida, oli alati suurem, kui saadud valusad kogemused. Mainisin alguses, et meil oli kõik ja meil polnud midagi. Materjaalselt oli meil vähe jah, tõsi. aga vähe võrreldes tänasega. Mida mul veel ei olnud? Mul ei olnud hirme. Mul ei olnud masendust. Depresiooni. Ma olin õhtul nii näljane ja täis päevaseiklusi, et need asjad ei mahtunud kuhugi. Ja kui kõik olin ära söönud, sellest ühest valikust, mis ema või isa lauale pani ja mis alati maitses, ka siis kui ei maitsenud, oli sellest taldrikutäiest saanud üleöö parim võimalik toit:) Tühi kõht, parim kokk. Mis mul veel oli? Mul oli isa. Alati mõne suurema seikluse kõrval oi isa. Kes juhendas hoolikalt, kui tahtsin kapiotsa ronida, aitas tooli hoida. Isa rääkis mulle oma auväärsel ja alandlikku kuulamist tekitaval, leebel toonil, kuidas ma lauataga peaksin olema, kuidas sööma, kuidas istuma. Ta oli minu ja minu hoovipealsete sõprade ja mängukaaslastega koos staadionil, tegemas kümnevõistlusi. Just, lugesid õigesti. Kõik poisid ja tüdrukud pandi rivvi ning igaüks oli osav just seal, kus tema vanus ja oskused lubasid. Isa näitas mulle, kuidas emadepäeval lilli minna ostma, või utsitas mind emale sünnipäeva puhul kaarti joonistama. Isa näitas mulle, kuidas palja pepuga naist vannitoas joonistada, mis oli nii naljakas, et põsed täitsa punaseks läksid ja mille peale ema isaga kohe riidlema kippus, mis veelgi naljakam oli. Ma sain endale oskuse joonistada, mõista ja hinnata, kuidas kauguses olevaid või fantaasiatesse meelde jäänud nähtt paberile talletada. Mind õpetati ütlema tere, head aega, head ööd, tegema kallistusi ja musisid, tundma rõõmu lähedusest. Läbi riidude õpetati mulle oskust andestada, oskust tunnistada oma vigu, kui selleks põhjust oli, oskust austada ja oskust mõista, et üks erimeelsus, tüli või mure, ei lõhu peret, sest pere on tugevam, kui kõik need eelpool nimetatu. See oskus minu vanematel oli aga sellepärast, et vaatamata kõigele, jäädi alati kindlaks ühele - austusele ja armastusele, mis inimestel teineteise vastu oli. Täna tuli pähe, kirjutada esimene avalik blogipostitus. Hing täis ärevust ja hirme, ent taas sai võitu seiklushimu ja tahe teha midagi uut. Midagi esimest korda elus. Mida ma aga kõige enam kõigest sellest tagasivaatest avastasin, on see, et mul oli aega - alati oli mul minu vanemate aeg ja tahe see väike karupoeg puuotsa ronima õpetada. Mis mõte sel jutul kõigel on? Ehk, ilusas eesti keeles öelduna, kus on püänt. Selles, et elementaarne viisakus, lugupidamine iseenda ja ümbritsevate inimeste suhtes loovad selge ja tugeva isiksuse, kes suudab kaitsta, õpetada, armastada, luua ja rakendada kõik selleks, et tulevik oleks parem, läbi laste ja teiste, iseendal ja oma lähedastel. Kui karupoeg oskab puutsa ronida jätkub nende jälgi metsadesse pikkadeks aastasadadeks. Kombed, harjumused, tavad, etikett, traditsioonid ja ennekõike aeg ning tahe selle omandamiseks loovad päikeselise lapsepõlve täis seiklusi ja elurõõmu meie lastele, tuleviku ühiskonnale.

262 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentários


bottom of page